Uued raamatud ootavad lugejaid!

Heegeldamise lummuses

Heegeldamine on heegelnõela abil lõngast tekstiilesemete (heegeldiste) valmistamine.

Heegeldamise algupära ja ajaloo üle vaieldakse, Euroopas sai see käsitöötehnika levinuks 19. sajandil. Võimalik, et heegeldamise varases arengujärgus kasutati konksuga heegelnõela asemel konksus sõrme.

Materjalina kasutatakse puuvillast, villast, siidist, linast ja sünteetilisest kiust lõnga, aga ka eri liiki lõngu koos, samuti paelu, nööre jne.

Heegeldamisel hoitakse heegelnõela paremas käes umbes nii nagu pliiatsit kirjutamisel. Heegeldustööd alustades moodustatakse konksule üks algsilmus, siis tõmmatakse heegelnõela konksuga sellest lõng läbi, nii et tekib uus silmus. Sama korratakse, kuni tekib silmuste ahel. Valmis silmused jooksevad läbi vasaku peo, lõng üle vasaku käe esimese sõrme. Ahela võib ühendada ringiks või pöörata tagasi ning hakata mööda seda tagasi liikuma, tõmmates lõnga läbi nii eelmise rea silmusest kui ka heegelnõelal olevast silmusest. Enne uue silmuse moodustamist võib heegelnõelale võtta ühe või mitu lõngakeerdu; nii saab teha poolsambaid, ühe- ja kahekordseid sambaid, keerdsambaid, ristsambaid ja nuppe. Kasutatud silmuste liigist sõltub valmiva heegelpinna tekstuur; heegeldustehnikas saab valmistada ka peeni ja õhulisi pitse.Heegeldatud esemed on reeglina veidi vähem elastsed kui silmkoetooted.

28. Sten Roosi muinasjutuvõistlus

Pilt: www.elk.ee

Sten Roosi muinasjutuvõistlus toimus juba 28. korda ning sellel osalesid 11–15-aastased lapsed üle kogu Eesti. Kokku saadeti võistlusele 367 muinasjuttu vabalt valitud teemal ning osalejaid oli 69 koolist.

Esimese koha sai Helen Carmel Boyers Palivere Põhikooli 7. klassist muinasjutu „Eesti keel ja uued sõnad“ eest. Teise koha vääriliseks hindas žürii Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 3. klassi õpilase Ell Juhani muinasjutu „Banaanipoiss“. Kolmandale kohale tuli Rico Klaanberg Võru Kreutzwaldi Kooli 5. klassist oma muinasjutuga „Antiigipoest ostetud kelluke“. Lisaks anti välja arvukalt eriauhindu. Parimaid muinasjutte on võimalik järgnevate kuude jooksul lugeda ajakirjast Hea Laps.

Rohkem infot leiad siit

Palju õnne võitjatele!

Eesti keel ja uued sõnad

Elas kord üks tüdruk nimega Eesti Keel. Imelik nimi see küll on, aga pange tähele, mõnedel inimestel ongi veidrad nimed. Neiu elas mere lähedal kesk soid ja metsi. Tema sõnavara oli ainult kodukohaga seotud ja ta oskas vähe sõnu, nagu näiteks „ema”, „isa”, „maa”, „kodu”, „mets”. Tütarlaps tundis ennast üksildasena ja lootis leida peiu, kes veedaks temaga eluaja ning elaks neiuga õnnelikult palju aastakümneid.

Eesti Keel oli hakkaja ning ta saatis igasse ilmakaarde kasetohust torbikute sees kirjad, lootes, et vähemalt paar noormeest tuleb teda vaatama ja ehk leiab nii elukaaslase. Kirjas palus ta igaühel endale midagi üllatavat pakkuda. Neiu jäi ootele, ehkki ta väga lootusrikas polnud.

Kohe järgmisel päeval kostis koputus tema uksel. Neiu läks ust avama. Seal seisis nägus soome noormees. Nad vestlesid veidi ja poiss rääkis, et tema õde leidis kasetorbiku ning tõi selle vennale, et asjandust avada. Poiss rääkis veel Eesti Keelele, et soovis teda üllatada ning tema soosingut leida. Tütarlaps ei saanud pooltest sõnadest aru ja kehitas lihtsalt õlgu ning päris sõnade tähendusi. Poiss seletas talle sõnu nii, nagu vähegi oskas. Kuna piigale meeldis õppida, siis oli ta päris õnnelik, et uusi sõnu teada sai. Eesti Keel tänas poissi ja andis teada, et tahab veel mõelda ning saatis noormehe koju. Ilus oli see mees ju küll, kuid kas kaasaks sobis – seda neiu ei teadnud veel.

Teisel päeval pärast kirjade saatmist kõlas taas tema uksel tugev koputus. Tüdruk avas ettevaatlikult kodukoja ukse. Seal seisis pikk vene mees. Tema oli tulnud korviga. Enne, kui neiu jõudis sõnagi suust välja öelda, lausus mees, et korvis on puravikke ja riisikaid. Kaelast võttis ta paar präänikuketti. Eesti keel võttis tagasihoidlikult korvi vastu, rääkis noormehega ja seegi kord soovis ta endale veidi mõtlemisaega. Vene mees lahkus ja piiga viis korvi ning präänikud kööki. Võõrad sõnad ei jäänud kohe meelde. Praanik, präänik – jaa, präänik! Eesti Keel proovis maiustust ja arvas, et vast seda tähistatigi sõnaga „präänik”. Tüdruk piilus veel kord korvi ja silmas seal kahte sorti seeni, ühed kollakad ja teised pruunid. Eesti keel aina mõtles, kumb oli puravik ja kumb riisikas. Lõpuks ta pani pruunile seenele selle järgi nime, et puravik algab samuti P tähega nagu pruun ja kollasest seenest sai siis riisikas.

Kolmandal päeval kostis Eesti Keele ukse taga jälle kobinat. Neiu oskas juba arvata, et tõenäoliselt on see kosilane. Ta avas ukse. Seal tammus blond rootsi noormees, käes ämber kaladega. Mees andis ämbri tüdrukule. Ta tutvustas neiule mereelu, jutustas seal elavatest räimedest ja näkkidest. Tüdruk oli väga huvitatud merest ning selles elavatest loomadest, kuna tema ju ikkagi elas mere lähedal. Kahjuks pidi ta poisil ikkagi lahkuda laskma, kuna abikaasa leidmine polnud ju mingi tühine asi ning kiirustada sellega ei tohtinud.

Neljandal päeval kõlas samuti kõva kobin Eesti Keele ukse taga. Jällegi läks neiu ust avama, seal seisis saksa mees. Ta rääkis tunde jutukesi piigale tundmatust elust. Poiss jutustas tüdrukule, kuidas kunagi elati lossis, kus kõndisid ringi härrad, prouad ja preilid. Veel rääkis ta kloostritest ja munkadest. Neiule väga meeldisid poisi lood, kuid lõpuks pidi ta siiski mehe minema saatma, põhjenduseks jällegi see, et ta pole veel päris kindel, keda kaaslaseks valida.

Viiendal päeval käis lausa lajatus vastu ust. Eesti Keel avas naeratades ukse. Seal seisis noor läti mees, kel oli kaasas kass. Mees muudkui kordas, et kõuts ja kõuts. Eesti keel ainult muigas arusaamatu jutu peale. Naise paljaid jalgu märgates võttis poiss kotist pastlad ja ulatas need tüdrukule. Jälle kordas ta: „Pastlad, pastlad.” Piiga ei teadnud, mida nendega lootsikutega peale hakata ning poiss näitas, et need tuleb jalga panna. Neiu tänas ja lasi mehel minna.

Paar päeva kosilasi ei tulnudki ja oligi nii, et kõik, kes olid kirjad saanud, olid juba käinud. Neiu hakkas siis mõtlema, kes ja kust tema abikaasaks võiks saada. Ta mõtles ja mõtles, kohe mitu päeva. Vahepeal uuris kinke ja mõtles veel. Lõpuks jõudis Eesti Keel otsuseni, et ta lihtsalt ei vali endale meest, jääb elama sinna, kus on talle tuttav maa.

Eesti Keel jäi küll vallaliseks ja hoidma Maarjamaad, kuid uusi sõnu tuli keelde palju, nagu puravikud, räimed ja näkid, loss ning klooster, kõuts ja pastel. Aegade jooksul lisandus sõnu veelgi.

Lahedat lugemist

Suvi on lugemiseks ideaalne aeg. Kuhugi pole kiiret ja kohustusi on vähem, mistõttu on suurem võimalus laenutada omale raamatukogust hea ports just selliseid raamatuid, mis teile tõesti meeldivad.

Krisriina Kass - 50

Foto: www.elk.ee

Kristiina Kass on eesti lastekirjanik, illustraator ja tõlkija. Ta elab Soomes ja on kirjutanud ka soome keeles.

Aastal 1988 lõpetas ta Tallinna Kunstigümnaasiumi kunstiklassi ja 1999 Helsingi ülikooli. Samal aastal avaldas ajaleht Hyvinkään Sanomat (hiljem Aamuposti) ta esimesed lastelood. Koostöö ajalehega kestis 9 aastat iganädalaste lastelugude ja noorteföljetonide näol.

Esimesed viis raamatut on Kristiina Kass illustreerinud ise. "Nõianeiu Nöbinina", "Õpetaja Kusti kummitab" ja "Elle ja Kalle koduvideo" illustreeris Heiki Ernits.

2011. aastal esilinastus Eesti Televisioonis "Nõianeiu Nöbinina" järgi tehtud teleseriaal (nimiosas Mari Pokinen).

Kristiina Kass on tõlkinud soome keelest populaarsete Soome lastekirjanike, Sinikka ja Tiina Nopola, kirjutatud raamatusarja "Risto Räppar".

Palju õnne!

Hoia, mida armastad!

2020. aasta looduskaitsekuu teema on "Hoia, mida armastad!" 

Eesti loodus on meie kõigi hoida. Igaühe loodushoid on iga vabatahtlik ja teadlik tegu, mis aitab kaasa liikide ja nende elupaikade säilimisele. Targad valikud igaühe koduaias, -külas või -linnas on olulised, et hoida meie elurikkust.

Eesti rahvusparkide loodust, ajalugu ja kultuuripärandit tutvustavate videotega tähistame Eesti looduskaitse 110. aastapäeva. Just rahvusparkides saab kogeda ehedat loodust ning inimese ja looduse harmoonilist kooskõla – Eesti on kõige olulisem pool-looduslike koosluste hoidja Euroopas. 
Hingematvalt ilusate kaadritega videod aitavad mõista rahvusparkide väärtusi ja loodetavasti ahvatlevad loodusesõpru avastama rahvusparkide senitundmata radu. Rahvuspargist leiad avastamisväärset igal aastaajal. 

• Vilsandi on kõige merelisem meie rahvusparkide seas, ⅔  sellest moodustab veeala, omanäoline ja kaunis on siinne rannikumaastik. Vilsandi rahvuspargis asuvad Eesti suurimad hallhülge lesilad. Erilised on siinsed loopealsed kodumaiste orhideede ehk käpaliste rikkusega.
• Matsalu on üks Euroopa tähtsamaid veelindude pesitsus- ja rändepeatusalasid Väinamere, rannaniitude ja roostikega. Inimesel on siin oluline roll suurte poollooduslike koosluste hooldamisel.
• Lahemaa on kuulus rannakultuuri, rändrahnude, jõgede, jugade ning mõisate poolest, siin elab haruldane ebapärlikarp. 
• Soomaa on tuntud suurte rabade, lamminiitude, soostunud metsade, lookleva sängiga jõgede, viienda aastaaja ning ühepuulootsiku poolest. 
• Karula on meie kõige künklikum rahvuspark, suurte metsa- ja järverikaste kuplite vahel elavad must-toonekured ja mudakonnad, kuplilist pärandkultuurmaastikku hooldavad lambad ja veised. Kohalikud käivad laupäeva õhtuti suitsusaunas.
• Alutaguse metsasel ja soisel maastikul asuvad kümned järvesilmad, mõhnastikud, oosistikud ja luitestikud. Pikad mandriluited ehk kriivad on just kui sillad üle raskesti läbitavate soomaastike. Alutagusel elavad suurkiskjad, lendoravad, 5 liiki kotkaid ja habekakud, inimesi elab siin hõredalt.

Rohkem infot leiad siit

11 x 11

Maikuuks valitud rahvajuttude kogumik sisaldab minu jaoks jutupärimuse huvitavamat liiki – rahvausundilist muistendit. Neis lugudes on tegemist enamasti üleloomulike olenditega nagu kurat, kodukäija, varavedaja, painaja, nõid, libahunt jpt. Muinasjuttude puhul kuulaja teab kindlalt, et see on väljamõeldis, aga muistend on jätnud alati selle võimaluse, et äkki see ikkagi oligi nii.

Maikuu lugemiseks saab eesti rahvajuttude kogumik „Emand kaseladvas“, mille koostajaks on folklorist Mall Hiiemäe.

Eessõnas kirjutab koostaja nii: „Vanasti usuti päriselt olemas olevat ka ussikuningaid ja metsahaldjaid, libahunte ja vanatonte, ning veel õige paljusid isemoodi olendeid, kelle välimust pole kuigi kerge täpselt ette kujutada. Lugejal on võimalus oma kujutlusvõimet proovida.“

/Piret Päär/

Emadepäeva ikebana

Koduõppe uudised VI

Haapsalu Kunstikooli Ridala õpilaste selle õppeaasta vormiõpetuse viimane ülesanne oli teha EMADEPÄEVA IKEBANA. Mis on ikebana? Ikebana on Jaapani lilleseadekunst, mis sai alguse Buddhale lillede ohverdamise kombest, mis jõudis 6. sajandil Korea kaudu Hiinast Jaapanisse. Legend räägib, et buda mungad korjasid tormi ja tuule poolt räsitud oksi ning seadsid need vaasidesse altarile, et säilitada neid elavatena.

Algul tegelesid lillede seadmisega mungad, kuid juba 10. saj pärit poeemides ja romaanides on juttu aristokraatidest, kelle meelisajaviiteks oli lillede vaasi seadmine ja nende imetlemine. Lilled, mis eelnevalt oli ohverdatud Buddhale, olid nüüd mõeldud kõigile inimestele imetlemiseks.

Ikebanat võib kutsuda ka lillede skulptuuriks. Ikebanas on oluline nii värvide kombinatsioon, vaasi kuju kui ka materjalide paigutus.

Foto autor: Margit Mald

Euroopa päev

Euroopa päeva tähistatakse 9. mail. Sel päeval 1950. aastal pidas Prantsusmaa välisminister Robert Schuman Pariisis kõne, kus esitas idee asuda Euroopas tegema uut liiki poliitilist koostööd, mis muudaks sõja Euroopa rahvaste vahel mõeldamatuks. Ta nägi ette institutsiooni loomist, mis ühendaks ning juhiks söe- ja terasetootmist Euroopas. Vähem kui aasta pärast kirjutatigi alla sellise organisatsiooni asutamise lepingule ning algas Euroopa riikide majanduslik ja poliitiline lõimumine. Schumani ettepanekut peetakse praeguse Euroopa Liidu alguseks. 

Euroopa Liidu eesistujariik on Horvaatia ja alates 01.07.2020 saab selleks Soome.

Eesistujariik Horvaatia on võtnud kohustuse tugevdada Euroopa sotsiaalõiguste sammast. Samba eesmärk on tagada kõigile ELi kodanikele võimalus kasutada paljusid eri õigusi, sealhulgas õigust tervishoiule, õiglastele töötingimustele ja õiglasele töötasule, elukestvale õppele ning töö- ja eraelu tasakaalule.

Läänemaa aasta ema 2020 on Urve Kabel

Foto autor: Eduard Laur

Urve Kabel on olnud oma lastele toeks nende unistuste püüdmisel ja ta on lubanud oma lastel alati endaks jääda. Samas pole ta jätnud unarusse ennast ega oma huvisid. Tänu emale on lastest Karini sõnul saanud iseseisvalt mõtlevad, tugevad isiksused, kes hindavad kõrgelt perekonda ja iseennast. Lapsed on saanud käia huvikoolides, trennides, omandanud kõrghariduse ja oskavad hinnata seda pingutust, mida kõige selle võimaldamine nõudis kuute last üksi kasvatanud naiselt.

Lapsed on oma ema üle väga uhked, ta on laste kasvatamisega üksi hakkama saanud ja sealjuures jaksanud tegeleda ka oma hobidega. Urve on aktiivne kogukonna liige, ta tantsib rahvatantsurühmas „Tamme daamed“, ta on alati valmis uusi asju proovima, tegema ja katsetama. Ta on oma lastele toeks ja eeskujuks. Urve jaoks on perekond alati esikohal, ta on nõu ja jõuga toeks nii oma emale kui ka oma lastele.

Praegu naudib Urve pensionipõlve, hoolitseb oma ema eest ja loeb palju, ka inglisekeelset kirjandust. Ta tegeleb käsitööga, tantsib rahvatantsu ja on rohenäpp. Oma tantsurühmaga käib ta ka teatris ja kontsertidel. Ta tuleb alati appi, kui vaja ja annab head nõu nii lastele kui lastelastele.

Palju õnne kallis Urve!

Uued raamatud

Rütmid looduses

Koduõppe uudised V

 Mis on rütm?

Rütm ehk kordus.

Kreeka keeles ’rythmos’ tähistab korrapärast vaheldust, 

mõõdupärasust, taktikohasust.

Rütmi kõige lihtsam näide on meetrine rida, kus üks ja sama 

element kordub võrdsete kauguste järel.

Vaata, milliseid rütme näed sina looduses!

Foto autor: Margit Mald

Naljad lasteajakirjast "Täheke" mai 2020